Postimees: Tagahoovi vabakond

on .

Ajakirjanike poole pöördub hulgi kõikvõimalike huvirühmade esindajaid, kes võitlevad kaevanduste, raudteede, laste mänguväljakute, uute tehaste, tuuleparkide ja-nii-edasite vastu.

Võrreldes 1990. aastatega on need rühmitused relvastatud pealtnäha üsna veenvate argumentidega selle kohta, miks on parem mitte midagi teha, või kui teha, siis kuhugi mujale. Kui aga tõmmata joonlaud nende inimeste tagaaia ja planeeritava rajatise asukoha vahele, saab selgeks, mis on nende motiiv.

Loomulikult kuuleme me küllaldaselt soovitusi, miks on mõistlik juhtida näiteks Rail Balticu trass läbi kellegi teise tagahoovist, mõistagi on elementaarne, et otse Euroopasse sõitmise asemel tuleb tõmmata ümber Tallinna eri hinnangutel 45–72 miljonit eurot kallimaks minev ring.

On üldised huvid ja indiviidi huvid, demokraatliku ühiskonna omaduseks ongi see, et ka üksiku huve arvestatakse. Ent minu arvates ei saa see sündida läbi ebaproportsionaalse hädakisa, poliitikute töötlemise ja piirkondade kaitsealadeks kuulutamise. Meie kõik oleme maksumaksjad, meie peame läbi Eesti riigi omaosaluse need miljonid kinni maksma.

Poliitiku ülesanne on olla ka vahelüli üldise hüve ja huvirühmade vahel. Kindlasti ei tohi ta seejuures esindada üksnes enda piirkonna valijaid, vaid mõtlema tervele riigile. Toonane keskkonnaminister Keit Pentus-Rosimannus eelistas aga just enda valimispiirkonda ning selle asjaolu tõttu põletavad Eesti ja Euroopa Liidu maksumaksjad kümneid miljoneid eurosid.

Külaseltside hääl ei saa ega peagi kõlama valjemalt kui terve ühiskonna üldine huvi.

Praegu näen ma aga suurt ohtu, et ühiskonna edendamiseks tekkinud kodanikuühiskond hakkab hoopis arengut pärssima.

Kodanikuühiskond muutub pehmevõitu riigi- ja omavalitsusjuhtide silmis heaks õigustuseks mitte midagi teha. Kui keegi käib välja mõne vähegi radikaalsema reformiidee, leidub alati organisatsioone, kelle huvidele käib muudatus vastu. Ja nii piisabki teeseldud ohkest ja osutamisest, et leidub terve hulk inimesi, kellele idee ei sobi.

Niisiis olemegi jõudmas omalaadsesse tupikseisu, kus inimesed käivad arvamusfestivalidel toredaid mõtteid vahetamas, ent samas võib seesama kodanikuühiskond visata need mõtted homme prügikasti. Me vahetame mõtteid, aga ei julge neid enam ellu viia, sest see näib võimatu.

Kodanikuühiskonna kui terviku tähtsaimaks ülesandeks peabki olema eelkõige riigi ja ühiskonna edenemine. Loomulikult tähendab see üksiti ka oma küla või tänava asjade ajamist, mis ei tohi aga olla automaatne vastandumine kõigele uuele. Olen täiesti kindel, et hirm hoonest mõnesaja meetri kauguselt mööda kulgeva rongi ees ei saa olla piisav põhjus, et moondada kunagi nii progressiivne mõiste «kodanikuühiskond» millekski tagurlikuks ja egoistlikuks.

Allikas: Postimees, 8.12.2015